Foto: Eve Chamkhi
udupiltide galeriist
Radiatsiooni-ehk jahtumisudu on üks udu liikidest. See tekib (tugeva) jahtumise tagajärjel. Mida tugevam on jahtumine, seda tihedam ja ulatuslikum võib-olla tekkiv udu. Selle põhjuseks on asjaolu, et külma õhku "mahub" vähem veeauru. Seega, õhu jahtudes kondenseerub "üleliigne" veeaur udu, kaste, halla, härma või pilvedena välja.
Radiatsiooniudu tekkeks on vaja selget või väheste ülemiste pilvedega ilma. Seejuures peab olema tuul väga nõrk (enamasti mitte üle 3-4 m/s) või valitsema tuulevaikus. Soodustavaks asjaoluks on eelnenud sademete olemasolu, mis tõstavad õhu veeauruga küllastatusastet.
Tavaliselt püsib jahtumisudu hommikuni ja hajub, sest päikese mõjul tõuseb õhutemperatuur, sest soojemasse õhku mahub enam veeauru, mis ei kondenseeru välja, kuid radiatsiooniudu on väga tundlik ilmamuutustele ja võib ka hajuda öösel, kui baariline väli muutub kiiresti, eeskätt enne fronte ja madalrõhhkondi, kuid nõrgeneb või kaob ka siis, kui ilm läheb pilve.
Radiatsiooniudu on tüüpiline hilissuve-või sügishommikutel.
Sudu - kõige eluohtlikum udu liik (06.02.2015) Sudu külma ja vaikse ilmaga 5.02.2015 õhtul Tartus. Foto: Ain Vindi Mõiste ”sudu” võeti kasutusele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja sisaldab endas sõnapaare suits+udu (inglise keeles smoke+fog=smog), seega tegu on teatud tüüpi õhureostusega.
Noppeid troopilisest meteoroloogiast (28.11.2008)
