Lumikate on lumesadude tagajärjel moodustunud lumekiht maapinnal või jääl. Lumikate on kohev siis, kui äsja on kuiva lund sadanud. Vananedes muutub lumikate tihedamaks. Albeedo on värske lume korral 0.9, vahel rohkemgi, kuid see väheneb lume vananedes.
Lund on enim maakeral märtsis (põhjapoolkera arvel), kui ligi 20 % planeedist on lume all. Lumikatte puhul kasutatakse mõistet lumeraja, mille all mõeldakse üldiselt lumepiiri alumist osa mäestikus.
Keskmiselt on lumikatte kestus Eestis 90-110 päeva, aga võib ka väga soojadel talvedel puududa (2007/08) või kesta üle 130 päeva pikkadel talvedel. Kõige paksem lumikate on mõõdetud Pagaril, kui see ulatus 90 cm-ni dekaadi keskmisena. Kõige varem on püsiv lumikate tekkinud 14. oktoobril (1941) ja kõige kauem on suutnud püsivalt vastu pidada 15. maini (1927. a. ja 1935. a.).
Kliimauurimised näitavad, et keskmine lumikattega päevade arv väheneb aja jooksul (saja aastaga umbes 5 päeva).
Kõrg- ehk ülemise kihi pilved (05.02.2009)
Mie ja Rayleigh hajumine (10.02.2009)
Põhja-Atlandi ostsillatsioon ja NAO indeks (15.09.2010) Põhja-Atlandi võnkumise (NAO) plussfaas Mis on NAO ja kuidas see mõjutab Eesti ilmastikku ja kliimat?
Radiatsiooni- ehk jahtumisudu (11.02.2009)
Sudu - kõige eluohtlikum udu liik (06.02.2015) Sudu külma ja vaikse ilmaga 5.02.2015 õhtul Tartus. Foto: Ain Vindi Mõiste ”sudu” võeti kasutusele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja sisaldab endas sõnapaare suits+udu (inglise keeles smoke+fog=smog), seega tegu on teatud tüüpi õhureostusega.
Noppeid troopilisest meteoroloogiast (28.11.2008)
